Varasemate lehekülgede üle vaadates võib märkida, et Vene laevastiku ajalugu algas juba Venemaa esimeste vürstide päevil. Kuid laevade esmakordne kasutamine sõjalistes vastasseisudes Bütsantsi ja hiljem Rootsiga oli Vene riigile ebaõnnestunud.
Ainult Venemaa juurdepääsuga Läänemerele ja Mustale merele oli võimalik luua võimas laevastik, mis oleks võimeline võitma tugevate merejõudude üle. Kahtlemata sisenesid Venemaa laevastiku suured võidud maailma ajalukku ja said paljude venelaste põlvkondade uhkuseks.
Kotlini saare lahing
Seda mereväe lahingut, mis sai üheks Rootsi-Vene sõja perioodiks 1656-1658, võib õigustatult pidada Vene mereväe esimeseks võiduks. Lahing algas 22. juuli 1656 hommikul Kotlini saare lähedal, mis asub Soome lahe lagendikel.
Pjotr Potjomkin käsutas Vene vägesid, Irek Dalsfire käsutas Rootsi kambakesi. Lahingu ajal vallutasid venelased Rootsi kambüüsi, Dalsfire ise, 8 rootslast ja plakatit.
Kuid üldine sõda kaotati ja lepingu kohaselt kaotas Venemaa osa territooriumist ja laevad põletati.
Ganguti lahing
Inimeste ja Peeter I pingutustega loodud noor laevastik läbis Põhjasõja mereväe vastasseisude ajal tõelise katse, kus Venemaa võitles õiguse eest minna koos Rootsiga Läänemerele.
Esmakordselt põrkasid kahe riigi merejõud Ganguti neemel kokku 27. juulil 1714. Komandör Fedor Apraksin paigutas laevad osavalt, mis võimaldas strateegilise eelise lüüa juba lahingu esimestest tundidest alates.
Paljud ajaloolased nõustuvad, et just Ganguti võit sai Vene laevastiku esimeseks suureks võiduks.
Grengami lahing
Põhjasõja viimane merelahing, mis leidis aset 27. juulil 1720 Grengami saare rannikul, jäi samuti Vene laevastiku koosseisu.
Rootsi laevastik, mida toetas Inglismaa, lähenes koidikul ootamatult Venemaa laevadele ja alustas 156 relva massiivset mahalaskmist. Komandör Mihhail Golitsin viis oma kambüüsi madalasse vette, kus manööverdatavamatel vene laevadel õnnestus põletada 4 Rootsi fregati.
Pärast lüüasaamist Grengamis kaotas Rootsi lõpuks oma paremuse Baltikumis ja Venemaa võit ise lähendas sellele soodsa rahu allkirjastamist.
Chesme'i lahing
Chesme lahe lahingust sai võtmetähtsusega merelahing Vene-Türgi sõjas aastatel 1768-1774. Lahe lähedal koondasid nii Türgi kui ka Venemaa peamised merejõud.
Lahing algas 24. juuli 1770 varahommikul, kui pärast laevastike lähenemist hakkasid türklased Vene laevu aktiivselt laduma. Lahingu esimene päev jäi türklastele, kuid 25. ja 26. juulil õnnestus Vene laevadel põletada Türgi laevastiku põhijõud.
Türgi kogukahjum oli 6 fregati ja 15 lahingulaeva ning Venemaa ei arvestanud ühe lahingulaeva ja nelja tulemüüriga.
Rochensalmi lahingud
Kokku toimus kaks lahingut Rootsi ja Vene flotillade vahel Rochensalmi kindluslinna juures.
Esimeses, mis toimus 13. augustil 1789, astus 49 Rootsi laeva reidi, et mitte lasta Vene laevadest mööda. Vene ülem aseadmiral Karl Heinrich Nassau-Siegen langetas otsuse rünnata rootslasi liikvel, mis tõi edu. Rootsi laevastik kaotas 39 laeva, kaks uppusid Venemaalt.
Kuid teises lahingus samas kohas võitsid rootslased, mis sundisid Vene riiki allkirjastama rahulepingu ebasoodsad tingimused.
Lahing Kerchi väinas
Türgi eskadrill lahkus Türgist, et maanduda Krimmis suur maabumisjõud. Türklaste poole liikus eskadrill Vene suure mereväe juhataja Fedor Ušakovi juhtimisel ja 8. juulil 1790 lähenesid parteide jõud Kerchis.
Lahingu ajal suutsid türklased, kaotades ühe sõjalaeva, päästa maandumislaeva. Vene meremeeste oskuslikud tegevused sundisid Türgi laevu taanduma Krimmi läänerannikule.
Võit nurjas Türgi plaanid Krimmi ranniku hõivata ja arendada edasi veel ründavamat sisemaa piirkonda.
Tendra neeme lahing
Venemaa Musta mere laevastikku Vene-Türgi sõjas käskis Fedor Ušakov ja Cape Tendra saarel osalesid kaks eskadrilli 28. ja 29. augustil 1790 suurimas lahingus.
Türgi keeldus kindlalt tunnustamast Krimmi annekteerimist Venemaa territooriumile. Vene laevastiku ilmumine tekitas türklaste seas segadust ja nende kiirustades kiirustanud laevad hakkasid Doonau suudmesse taanduma.
Vene laevad ründasid kohe türklasi ja sundisid enamuse laevadest lahingust lahkuma. 29. augusti õhtuks otsustati lahingu tulemus Venemaa laevastiku kasuks. Ilma laevade koosseisus kaotusteta hävitasid Vene meremehed 2 laeva ja üks lahingulaev saadi kinni.
Kaliakri lahing
Vene-Türgi sõja viimases merelahingus, mis lõppes Iasi rahu allkirjastamisega, lähenesid Kaliakra neemel Venemaa ja Türgi sõjalaevad. Lahing Põhja-Bulgaaria ranniku lähedal toimus 31. juulil 1791
Türklased, kellel olid ülekaalus tööjõud ja laevade arvukus, ei suutnud Tendra lüüasaamise eest kätte maksta ja said täielikult lüüa. Fedor Ušakov viis tuule abil manöövri, mis hiljem läks kõigisse mereväe lahingute taktika ja strateegia õpikutesse.
Hajutatud Türgi eskadrillid ei suutnud sihikule seatud tuletõrje koondada ning lipulaev Said Ali ujutati üle.
Brigli "Mercury" feat.
Venemaa sõjaajaloo üks olulisi sündmusi, kui merelahingus suutis üks laev valitseda kahe lineaarse Türgi laeva üle.
Elavhõbeda kapten Aleksander Kazarsky otsustas 26. mail 1829, nähes kaht Türgi laeva, lahingusse astuda. Eduka manöövriga vältis elavhõbe vaenlase päästjalt tõsiseid kahjustusi ja lahingu esimestel minutitel tagasivõtunurk keelas Türgi Selimiye.
Teine laev Real Bay sunniti tekkinud aukude tõttu triivima. Lahingu ajal silla peal sai 4 meremeest surma ja 6 haavata ning laev sai ise 22 kereauku.
Sinopi lahing
Vene laevastiku võit türklaste üle Sinopi lahingus 18. novembril 1853 langes mereväe vastasseisude ajalukku kui viimane suur purjelaevade lahing.
Vene eskadronit käskis kuulsusrikas Vene mereväe ülem Pavel Nakhimov, kes otsustas rünnata türklasi kahe kolonniga, mis määras edu. Kaotanud 7 fregati ja 2 korveti, tõstsid Türgi laevad alla lipu lipud.
Just pärast seda lahingut omistati Pavel Nakhimovile admirali auaste ja ka II astme Püha Georgi orden ning võit sisenes õpikutesse kuulsusrikka lehega.
Ajaloo paremaks mõistmiseks märgime, et lahingute kuupäevad on antud vana Julia kalendri järgi, seega lisame märgitud kuupäevadele 13 päeva. Nii saame aru, et võit Gangutis oli 9. augustil, mis on Vene mereväe sõjalise au päev.
Peetri ajast kuni tänapäevani peetakse Venemaa mereväeüksusi maailmas tugevaimaks, kinnitades nende paremust tänapäevastes kohalikes sõjalistes konfliktides ja kandes lahingukohustusi Vene Föderatsiooni merepiiridel.
Artikli autor: Valeri Skiba