Teaduse alus on faktide kogumine, mis aitab kaasa objektiivsete teadmiste süstematiseerimisele ümbritseva reaalsuse kohta. Mõnikord kaasnes selliste faktide kogumisega surmavad katsed, mille teadlased endale panid. Enamasti ajaloos tegid seda arstid, kuid teiste teadusvaldkondade esindajad ohverdasid end. Suurim neist räägib teadlastest, kes katsetasid iseennast.
1
Santorio (1561–1636)
Itaalia teadlane sündis 1561. aastal Padovas ja 1582. aastal sai ta meditsiinipreemia, lõpetades kodulinna ülikooli. Ta töötas üllas aadliku isikliku arstina, pärast mida avas ta oma praktika Veneetsia Vabariigis.
Ta pühendas oma elu ainevahetuse uurimisele ja elas kaalidel peaaegu 30 aastat. Ta sõi ja jõi ning mõõtis siis oma kaalu. Söötud toidu kaal oli proportsionaalne sellega, mis sellest välja tuli. Ta tõestas sel viisil, et osa toidust imendub kehasse.
Leiutas palju kasulikke seadmeid, sealhulgas termoskoop ja esimene rõhumõõteseade. Temast sai eksperimentaalse füsioloogia rajaja.
2
Georg Richmann (1711–1753)
Saksa füüsik Mihhail Lomonosovi sõber ja kolleeg viis läbi palju katseid elektriga. Selleks lõi ta ise seadmed ja tema töö oli läbimurre välgu olemuse tundmise alal.
Tema maja peal seisis raudpool, mis oli juhtmetega ühendatud mõõteriistadega. Richman oli keisrinna Elizabethi õues sagedane külaline ja näitas talle sageli oma meelelahutuslikke kogemusi.
Ühel katsel äikese ajal suri saksa füüsik kuuli välgus. Selle tõmbas maandamata traat ja tabas Georgi otsaesisesse.
Muide, thebiggetil on väga huvitav artikkel ebatavalistest ja kummalistest säradest, mis hämmastab teadusmaailma.
3
John Hunter (1728–1793)
Kuulus inglise arst ravis Benjamin Franklini, lord Byroni, kuningas George III-d. Teaduse huvides otsustasin teha enneolematu sammu.
Sel ajal õitses Londonis prostitutsioon ja ühe Londoni mehe kohta oli 27 “öist liblikat”. Sellise statistikaga on sugulisel teel levivatest haigustest saanud Inglise pealinna tõeline nuhtlus.
Hunter nakatas ennast gonorröaga, et tõestada, et sellel haigusel ja süüfilil on sama patogeen. Tal õnnestus turvaliselt taastuda, kuid tema järeldused olid ekslikud.
4
William Stark (1740–1770)
Inglise arst viis läbi uuringuid skorbuudi ennetamise ja ravi valdkonnas. Selleks proovis ta 24 dieeti erineva tootekomplektiga.
31 päeva vee peal, leival ja suhkrul istumine nõrgestas Williamsi tervist. Ta hakkas dieedile lisama loomseid rasvu, oliiviõli, kuid tema igemed veritsesid jätkuvalt. Stark välistas täielikult soola. Sel ajal ei teadnud nad C-vitamiinist ja ometi võis see tsitrusviljadega hõlpsalt taastuda.
Siis haakus ta ainult meepudingutega. Ta salvestas vaatluspäevikus kõik aistingud ja isegi ilm tänaval. Viimane dieet oli juust. Ta suri 29-aastaselt, kui ta otsustas süüa ainult Cheshire'i juustu.
5
Karl Scheele (1742–1786)
Rootsi keemik-proviisor mõõtis vaid 43 eluaastat, kuid tegi selle aja jooksul keemia arendamisel palju. Temast sai hapniku avastaja ning ühtlasi esimene, kes sai kloori ja glütseriini.
Teadlane viis pidevalt läbi katseid ja ta proovis mitmeid ühendeid maitse järgi. Fakt on see, et selle aja reeglite kohaselt pidid keemikud elemendi või ühendi kirjeldamisel märkima oma maitset.
21. mai 1786 õhtul jõi Karl vesiniktsüaniidhapet. Järgmisel hommikul leiti teadlane oma laborist surnuna. Ajakirjas tehti kanne, et hape on mõru mandlimaitsega. Kõige traagilisem on selles olukorras see, et kaks päeva enne surma abiellus teadlane.
6
Humphrey Davy (1778–1829)
Briti leiutaja, keemik, füüsik ja geoloog alustas oma karjääri apteekri abivahendina. Ta vallandati paljude katsete läbiviimise eest.
Kell 23 sai Davy juba keemiaprofessori tiitli. Ta jätkas oma katseid, millest sai mitu viga. Esimesena koges naerugaasi mõju ning metaaniga tehtud katsete käigus leiutas ta kaevurite jaoks ohutu lambi.
Ühe plahvatuse ajal kaotas ta silma ja üks abiline päästis ta surmast. 45-aastaselt sai Davy plahvatuste ja mitmesuguste gaaside sissehingamise tagajärjel invaliidiks ja suri 51-aastaselt mitmete apopleksiahoogude tagajärjel.
7
Max von Pettenkofer (1818–1901)
Saksa keemikust, loodusteadlasest ja arstist sai Euroopa esimese hügieeni instituudi asutaja. Aastal 1890 valiti ta Baieri Teaduste Akadeemia presidendiks.
Nooruses tegeles ta aktiivselt keemia ja praktilise meditsiiniga. Ta kirjutas töid linnade korrastamise, jäätmete kogumise korraldamise, kanalisatsiooni ehitamise kohta taaskasutamise eesmärgil.
Ta uuris nakkushaigusi ja 73-aastaselt jõi ta kooleraembrüoid. Teadlane jäi ellu, sest tema kavatsustest teada saades saatsid nad talle nõrgestatud batsillid. Ta tegi enesetapu pärast oma naise ja kolme lapse surma.
8
Ilja Mechnikov (1845–1916)
Eksperimenti enda nakatumisega kooleraviirusesse kordas vene teadlane, Nobeli preemia laureaat. Pariisis viibides üritab ta teadlikult nakatuda kooleraga, et kontrollida Kochi leide koolera patogeenide kohta.
Pasteuri instituudi liikmed, Ilja Iljaši naine ja sõbrad heidutasid teadlast ohtlikust eksperimendist, kuid ta ei võtnud sõna ja jõi koolera vibriosokteili.
Õnneks Mechnikov ei haigestunud, mis võimaldas teha teatud järeldusi ohtliku haiguse patogeenide käitumise kohta. Lõpuks veendumaks järelduste õigsuses kordas tema assistent Latapi õpetaja katset ega põdenud ka ise.
9
Henry Head (1861–1940)
Inglane, kuulus neuropsühholoog Henry Head, sai kuulsaks neuroloogia alal tehtud avastuste poolest. Oma töö eest pälvis ta Londoni Kuningliku Seltsi kuningliku medali.
1903. aastal lõikas Henry abilise abiga tema käe radiaalsed ja välised närvid. Koos 4-aastase kolleegiga tegi ta katseid kahjustatud käega. Kokku kirjeldati ajakirjas 167 eksperimenti.
Selle tulemusel avastati ja kirjeldati kahte tüüpi tundlikkust - protopathic ja epicritical. See võimaldas märkimisväärset edu inimese närvisüsteemi diagnoosimisel ja ravil.
10
Aleksander Bogdanov (1873–1928)
Vene teadlane, revolutsionäär, arst ja ulmekirjanik sai kuulsaks avaliku teadvuse ideede arendajana.
Revolutsioonilise tegevuse lõpetamise järel hakkas ta huvi tundma meditsiini vastu ja hakkas tegema vereülekande katseid. Pärast mõnda aega eneseeksperimenteerimist märkas ta, et oli lõpetanud kiilaspäise ja tema nägemine paranes märkimisväärselt.
Joseph Stalin hakkas tema tööde vastu huvi tundma ja Bogdanov juhtis vereülekande instituuti. Ühe vereülekande ajal valas ta ise tuberkuloosiga patsiendi verd ja haigestus. Kuid ta suri kaks nädalat hiljem Rhesuse tegurite mittevastavusest, mis olid tol ajal teadusmaailmale tundmatud.
11
John Haldane (1892–1964)
Inglise bioloog ja silmapaistev geneetik avaldas 1920. aastatel geneetikat käsitlevad teosed, mis rikastasid märkimisväärselt inimeste teadmisi selles valdkonnas.
Andekas teadlane ja ennastsalgav mees üllatas korduvalt oma kolleege julgete katsetega ja 1939. aastal asus ta uurima süvamere sukeldumise mõju meremeeste kehale. Fakt on see, et laeva Tatis meeskond tapeti sel aastal traagiliselt.
Ta lukustas end terasest survekambrisse, et kogeda kõiki ülekoormusi. Katse tulemusena vigastas ta tõsiselt oma selgroogu, kuid tegi sellest kasulikke järeldusi. Tema leidude põhjal töötati välja allveelaevade päästmise meetodid ja teadlane ise sai rahvuskangelaseks.
12
William Randolph Lovelace II (1907–1965)
Ameerika armee leitnant, sõjaväearst William Lovelace uuris lennu ajal kõrguse mõju inimestele.
Kõigi mõju- ja sensatsiooniparameetrite täpseks kindlaksmääramiseks hüppas ta 1943. aastal 12 000 meetri kõrguselt. Varem märkas ta, et kõrgel kõrgusel lennukitelt hüpates kaotasid piloodid hapnikuvaeguse tõttu teadvuse.
Kui langevari avanes, kaotas William teadvuse ja hõõrus kätt. Pärast seda, kui ta leiutas hapnikumaski, mida piloodid kasutavad. Ta kolis NASAsse tööle, kuid seal ei lastud tal enam lubada endale ohtlikke katseid.
13
Nicolae Minovici (1868–1941)
Rumeenia arst viis läbi palju katseid ja temast sai erakorralise haigla käitumissüsteemi üks rajajaid.
1904. aastal otsustas ta kirjeldada lämbumise sümptomeid, mille jaoks ta lämbus köiega. Alustuseks tõmbas ta ennast kätega ja seejärel lae all oleva ploki abil, mille kaudu köis visati. Ta tõmbus talle kaela pigistades. Niipea kui ta tundis, et ta on kaotanud teadvuse, laskis ta köie lahti.
Kerge kägistamisega harjunud, riputas Nicolae end sõna otseses mõttes üles. 26 sekundi pärast tõmbas assistent ta silmusest välja. Ta kirjeldas kõiki oma sensatsioone. Pärast seda ei saanud ma pikka aega alla neelata ja kägistamine mu kaelal kestis nädala.
14
Karl Patterson Schmidt (1890–1957)
Ameerika herpetoloog töötas Chicagos Lincoln Parki loomaaias ning 1955. aastal juhtis ta zooloogia osakonda.
Aastal 1957 sisenes loomaaeda tundmatu madu, kelle uurimise viis läbi Karl Schmidt. Pärast esimest madu, mille pikkus oli 76 cm, ülevaatust tegi ta märkmeid märkmikusse. Ta jõudis järeldusele, et naine sarnaneb boomslangiga. Kui ta võttis madu käest, et seda lähemalt uurida, hammustas naine pöialt. Ta läks arsti juurde ja pärast haiglat jätkas ta oma tunnete registreerimist kodus, uskudes, et mürk pole mehe tapmiseks piisav.
Päev pärast hammustust suri Schmidt hingamisteede halvatusse. Avaldati tema päevik oma elutöö viimastest tundidest ning õhuväe teadlase kohta avaldati eraldi film.
15
Fedor Talyzin (1903–1980)
Kuulus vene bioloog, parasitoloog. Fedor Talyzin osales kartmatult surmavate nakkuskollete likvideerimises maailma eri paigus. Ta tegi palju madudevastaste vaktsiinide loomisel.
Eriti väärib märkimist tema töö II maailmasõja aastatel, kui Fjodor Talyzin päästis oma avastustega Nõukogude sõdurite elu.
1941. aastal neelas ta koos leivaga spetsiaalselt 2 vastse veise paelussi. Kuigi parasiit oli sees, kirjeldas see üksikasjalikult sümptomeid ja aistinguid. Need tähelepanekud on aidanud kaasa läbimurdele isikliku hügieeni ennetamisel. Kui katse lõppes, oli ahelate pikkus 9,6 m. Kui soovite teada saada suurimatest inimorganismides leiduvatest ussidest, siis järgige linki.
16
Alain Bombard (1924–2005)
Prantsuse arst, julge rändur, silmapaistev bioloog ja poliitik tegi palju ekstreemsetes tingimustes ellujäämise meetodite väljatöötamiseks.
Laevahukkunute ellujäämismeetodite levitamiseks ületas ta 1952. aastal tavalise kummipaadiga üksi Atlandi ookeani. Toitu ja värsket vett ta kaasa ei toonud. Paat oli mõeldud puutumatu toiduvaruga paatide päästmiseks.
Ohtliku teekonna lõpus tunnistas komisjon, et tootevalik jäi samaks. Pärast reisi andis ta olulise panuse päästeparvede arendamisse ja loomisse, mis päästis laevahuku ajal rohkem kui ühe elu.
17
Marie Curie (1867–1934)
Nende ennastsalgavate inimeste hulgas oli ka naine, andekas teadlane Maria Skłodowska-Curie. Esimene naisprofessor teaduse ajaloos. Thebiggest on sellest oma artiklites korduvalt kirjutanud. Ta on ajaloo üks kuulsamaid naisi ja ühtlasi ajaloos üks noorimaid Nobeli preemia laureaate.
Koostöös oma abikaasaga avastas ta raadiumi ja polooniumi, viis läbi mitmeid katseid radioaktiivsete mineraalidega. Tema kätel olid kõik haavandid, kuna naine ei võtnud mingeid abinõusid.
Veelgi enam, Nobeli preemia laureaat kandis rinnal ripatsit, milles oli raadium. Selle tagajärjel haigestus Maria leukeemiasse ja suri 66-aastaselt. Abikaasa võis korrata oma naise saatust surra veritsusse, kuid veelgi varem suri ta vankri rataste all.
Järeldus
Nende, nagu ka paljude teiste, artiklis nimetamata nimede teadlased on kuldsete tähtedega kirjutatud inimkonna ajaloos. Nende kogemused ja ohverdused aitasid toime tulla paljude surmavate haigustega, aga ka mõista inimese ja meid ümbritseva maailma olemust. Muidugi, nimekiri on puudulik ja suurim toimetus loodab, et meie lugeja lisab teadlased, keda ta tunneb, kes seadsid endale katsed või surid katsete tagajärjel. Jagage oma mõtteid selle artikli kommentaarides. Võib-olla teate mõnda teist teadlast, kes viisid endaga läbi katseid, mis peaks selles artiklis olema?