Iraani keelt kõnelevad sõjakad hõimud, kes asusid VII sajandil Doonau ja Dooni vahelistele steppidele, nimetasid end lõhestatuks. Nad sisenesid maailma ajalugu sküütidena ja enamiku nende kohta käiva teabe kohta saame teada esimese ajaloolase Herodotose ülestähendustest. Rikkalik materjal sküütide ajaloo, kultuuri, elu ja traditsioonide kohta pakub arheoloogiateadust. Pöördugem kirjalike ja materiaalsete allikate poole ja räägime sküütide ebaharilikematest riitustest.
1
Sõbralik verevanne
Sküüdid hindasid sõprust väga kõrgelt ja sõbra huvides olid valmis oma elu ohverdama. Kaksikuks valiti kõige julgemad ja vapramad sõdalased.
Vennaskonna riitus oli eriline rituaal. Vendadeks otsustanud sküüdid vandusid üksteisele verbaalselt truudust. Siis lõikasid nad mõõgaga käe ja veri valati kaussi veini. Seda jooki juues said sküüdid eluks ajaks sõpruse.
Relvavahetus oli ka osa vande rituaalist. Vanemaks traditsiooniks on tulevanne. Iidse rituaali kajad on osseetide keeles säilinud, sest Osseetia mestimisel on see “ærdkhord”, mis sõna otseses mõttes tähendab “söönud tuld”.
2
Sõjalised kombed
Lahingus olid sküüdid oma vaenlaste vastu halastamatud. Scyth, tappes vaenlase esimest korda, oli tema verd jooma.
Pärast lahingut andsid sõdurid kuningale tapetud vaenlaste pead, tõestades sellega nende vaprust. Tapetute vaenlaste arvu järgi jagati ka tootmist. Need sõdurid, kes ei suutnud vaenlast tappa, ei osalenud saapa jagamises ega võidukatel pidudel.
Peanahad eemaldati surnuist ja riputati hobuse sillale. Rüütlid tehti tapetud vaenlaste nahast. Quivers kattis vaenlase parema käe naha ja kausid valmistati kõige vihatud vaenlase koljust.
3
Sküütide pühapaigad
Sküütidel oli oma jumalate panteon. Kuid steppide inimesed ei ehitanud linnu ja templeid.
Kolde kaitsjat Tabithit peeti kõrgeimaks jumaluseks, seetõttu kummardati tuld nagu jumalust. Sküüdid tõlgendasid tema nime “Flaming”. Ares oli sõjajumal ja tema auks püstitati altarid suvalisse rajooni.
Tasasele platvormile valati kõrge võsapuu mägi ja ülakorrusele asetati tasane platvorm, millele asetati iidne mõõk. Akinak, nn lühike sküütide mõõk, oli Arese kehastus, keda kummardati ja ohverdati.
4
Ohverdamine
Jumaluse kõrgeim kummardamine oli ohverdamine. Jumaladele ohverdati hobused ja härjad.
Esijalad sidusid pulli või hobused ja taga seisnud mees tõmbas köie nii, et loom kukkus ja kummardas pead. Preester kiitis samal ajal jumalust ja kägistas ohvrit. Selleks oli tal kepi otsas spetsiaalne köissilmus.
Loomalt eemaldati nahk ja liha keedeti pada. Pärast seda hakkasid kõik sööma ning jumalate auks pandi maapinnale esimesed lihatükid ja sisetükid laiali.
5
Areuse jumaldamine
Eraldi ohverdati sõjajumalale Areusele. Igal aastal ohverdasid sküütlased pühakojas mõõgaga võsapuumäest alates jumalusele hobuseid, kitsi ja lambaid. Pullid ei võetud kunagi Areuse ohvriks.
Ainult see jumalus tegi inimeste ohverdusi. Sadadest vangidest valiti üks ja nad viisid ta altari ette. Kinnipeetav pussitati ja veri langetati spetsiaalsesse anumasse. Vangistatud vaenlase verd mõõga ees joota.
Siis lõigati ohvri parem käsi ära, viskamine üles. Ta jäi valetama sinna, kus ta kukkus. Ja ka keha jäi torkimisel sellesse asendisse.
6
Kutsu abi
Sküütidel oli omapärane komme abi küsida. Kui sküütlane vajas mõnes ettevõttes abilisi, pussitas ta pulli.
Ta eemaldas tapetud loomalt naha ja küpsetas liha suures pada. Pärast seda laotas ta naha ja istus sellel ning seadis enda ees pada koos lihaga. Kõik, kes olid nõus aitama, seisid nahal ja sõid keedetud suupisteid.
Pärast liha söömist läksid kõik rituaalis osalenud härja tapnud sküütide juhtimisel rasket ülesannet täitma. Mõni iraani keelt kõnelev rahvas on isegi säilitanud ütluse "istu nahal", mis tähendab "otsige abilisi".
7
Kingi tõbi
Kui sküütide kuningas haigestub, kutsub ta ennustajaid telki. Nad hakkavad sütitama tule ees, et teada saada, kes põhjustas valitseja haiguse.
Ennustamine öeldi varraste nihutamisega põleva kolde ette. Pärast rituaali helistavad ennustajad inimese nimele, kes vannutas kuninga tervist, kuid ei andnud vande.
Süüdlane tuuakse kuninga juurde ja nad kutsuvad teise rühma ennustajaid. Nad kordavad tseremooniat ja kui süü kinnitatakse, hukatakse ta. Kui süüd ei kinnitata, siis tapke esimene ennustajate rühm.
Vaadake kindlasti ka kõige-beauty.ru põnevat materjali viiest slaavlaste ebaharilikust paganlikust riitusest.
8
Kuninga matused
Valitseja matused korraldati spetsiaalse rituaaliga. Surnud kuninga keha oli kaetud vahaga ja sisemus täideti safrani ja teiste lõhnavate ürtidega.
Siis pandi ta vankrile ja viidi kõikidesse küladesse, kus nad surnud valitsejale kuuletusid. Sugulased, samuti tsaari sugulased lõikasid leina märgiks juuksed maha, tekitasid näole haavad ja sõdurid augustasid noolega vasaku käe peopesa. Matuserongkäigu koosolekul asusid asulate elanikud nutma, kohtlesid neid sugulaste ja kuninga sugulaste nõusid.
Neljakümnendal päeval maeti kuningas ristkülikukujulisse hauda. Nad tapsid tema naise, butler, sulased, nii et nad teeniksid valitsejat järgmises maailmas. Hauda pandi relvad, ehted ja hinnalised nõud. Haua kohale valati suur käru.
Maailma kõige ebatavalisemate iidsete matuste kohta lugege huvitavat artiklit kõige-beauty.ru.
9
Läbiviimise riitus
Sünnist alates valmistasid poisid tulevasi sõdureid, mille jaoks nad panid hälli noole. Kasvades pidi noormees ise vöörile vööri tõmbama ja esimeses lahingus tapetud vaenlase verd jooma.
Kuid seal oli eriline initsiatsiooniriitus, milles noormeestest said mehed. Rituaali jaoks valmistati spetsiaalne konstruktsioon puidust vaiadest, mis olid kaetud härjanahaga. Sellise telgi keskele pandi kuumutatud kivi.
Initsiaadid läksid sisse ja preester viskas kuumadele kividele kanepiseemneid. Aurude mõjul noored mehed astusid transisse ja sküütide noored muutusid röövellikuks, halastamatuks metsaliseks.
10
Rahu tegemine
Rahulepingu sõlmimise rituaal on sküütide hõimude hulgas samuti huvitav. Sküütidel polnud kirjakeelt, sest maailm, nagu sõprus, oli verega suletud.
Veri pumbatakse veini kaussi ja sellesse vedelikku kastetakse mõõk, oda, nool ja kirves. Pärast seda juuakse tass veini ja verd. Samal ajal kiidetakse peamist jumalust Papaiat ja naisjumalat, kelle nimi on Tabiti.
Issi pakub palve, mis andis võidu. Tabiti on naissoost ahju jumalanna ja koduõu sümboliseerib üleminekut rahulikule elule. Araablased kasutasid rahu saamiseks ka verd, valades talle seitse kivi.
11
Piktograafiline täht
Sküütidel polnud kirjakeelt ja seetõttu suhtlesid nad piltide abil rahvaste ja eriti vaenlastega.
Herodotus teatas, kuidas sküüdid vastasid Pärsia kuninga Dariuse üleskutsele minna temaga lahingusse. Sküüdia kuningas Idanfirs saatis Dariusele ebaharilikke kingitusi, kutsudes vallutajat sõnumi mõtte lahti mõtestama. Darius eksis ja peaaegu kõik tema sõdurid surid ning Pärsia kuningas ise põgenes häbiväärselt Scythiast.
Sküüdid saatsid konna, linnu, hiire ja teravad nooled. See tähendas, et kui pärslased ei peida taevas nagu linnud, ei varjanud soodesse nagu konnad ega jookse ära nagu hiired, siis surete meie noolte eest.
12
Lõunasöök peatus
Peatudes oli vaja soojeneda ja toitu valmistada. Steppis pole küttepuid ja seetõttu lõkke tegemiseks tapsid sküütlased härja.
Looma liha eraldati luudest ja kõht võeti välja. Luid kasutati küttepuudena, tehes neid eelnevalt rasvaga. Härja kõht täideti veega ja liha pandi vette.
Sel viisil keedeti toitu ja soojendati öises stepis tapetud looma kontidest välja pandud tulega. Looma veri valati lõkke ümber, andes Tabithale antud toidu eest kiitust. Pärast sööki järelejäänud toit võeti nendega kaasa, pannes lihatükid sadula alla.
Järeldus
Muidugi hämmastavad paljud sküütide hõimude kombed ja rituaalid praegust elanikku oma ebaharilikkuse ja vahel ka julmusega. Kokkuvõtvalt märgime, et sküüdid jätsid maha rikka kultuuri. Keskajal, teiste Ida-Euroopa rahvaste seas, kutsuti sküütlasi ka idaslaavlasteks, mis andis aluse hüpoteesiks - mõned sküütide hõimud on slaavlaste otsesed esivanemad. Lõppude lõpuks oli slaavi hõimudel ka sõjajumala kultus ja vene keeles on palju laenatud iraani keeltest.
Artikli autor: Valeri Skiba