Saksamaa on riik, mis on andnud maailmale palju silmapaistvaid filosoofe. Väärtuste pideva muutumise ja ajavaimu muutlikkuse tõttu ei saa nende mõju kultuurile ja ühiskonnale täielikult mõista. Kuid me teame kindlalt, et neil oli tohutu roll mitte ainult moodsa saksa keele, vaid ka moodsa maailma kujunemisel. Paljud inimese ilusad ja huvitavad osad olid Saksamaa mõtlejatele avatud. Selles artiklis tutvustame teile kõige mõjukamaid saksa filosoofe, kes on jälje jätnud maailma ajaloos. Pidage meeles, et filosoofia on "sujuvam" teadus, seetõttu pole sugugi vajalik, et peate olema täielikult nõus kõigi nende isikute vaadete või teooriatega.
10
Martin Heidegger
Üldtunnustatud arvamuse kohaselt on Martin Heidegger 20. sajandi suurimaid filosoofe. Tema õpetus põhines olemise kui universumi peamise elemendi ülendamisel. Heidegger kritiseeris oma kirjutistes tänapäeva inimest, kes eraldus teadlikult loodusest, asetades end sellest kõrgemale. Algfaasis avaldasid filosoofile muljet Aristotelese teooriad, nõustudes ka katoliku kiriku teoloogilise õpetusega. Ta väitis, et inimesed eemalduvad teadlikult elust aru saamisest - ainus asi, mis seob meid kõige muu maailmaga. Kogunesime ühiskondadesse, et aktsepteerida elu kultuurilisi aspekte, pidades neid absoluutselt normaalseks.
Filosoof väitis, et tõde sünnib ainult siis, kui mõni teooria kahtluse alla seatakse. Seega soovis ta, et inimesed tunnistaksid meie sotsialiseerumise ebakorrektsust. Ta pidas seda kummaliseks ja kasutuks, lükates tagasi kõik materialistlikud väärtused. Vaatamata oma välismaailmast võõrdumisele, ei julgenud Heidegger NSDAP-iga liituda, toetades täielikult natside valitsust. Natsismi retoorika mõjutas filosoofit nii palju, et ta ei ilmunud isegi juudi mentori Husserli matustele. Pärast Teise maailmasõja lõppu tehti Martin denatsifikatsiooni, eitades hiljem igati oma seotust natsismiga ja väites, et ta oli pärast 1933. aastat võimudega katkenud (astus tagasi Freiburgi ülikooli rektoriks). Tema sõnades kaheldes pikendatakse partei piletit igal aastal kuni aastani 1945. Heideggeri huvitavaks eripäraks oli murrete kasutamine filosoofiliste tööde kirjutamisel, aga ka nende teatud luule.
Muide, meie saidil thebiggest.ru on huvitav artikkel lahingutest natside vägedega Euroopas pärast 9. maid 1945.
9
Edmund Husserl
Juudi päritolu saksa filosoof Edmund Husserl on tuntud fenomenoloogia rajajana. Irooniline, et just tema oli Heideggeri mentor, kes toetas natsismi ideid. Husserl praktiseeris paljudes Saksamaa kõrgkoolides ja tema viimane töökoht oli Freiburgi ülikoolis, kus ta kohtus Heideggeriga, kes ta lõpuks osakonnajuhatajaks asendas. Pärast Hitleri võimuletulekut taandati ta töölt ja tal ei lubatud filosoofia kongressidel osaleda. Edmund ei olnud aga repressioonide all, vaid elas ülejäänud päevad üksi, lahkudes maailmast 1938. aastal.
Fenomenoloogia on Husserli peamine idee, keskendudes lakoonilisusele ja kogemustele. Husserl uskus, et teadusliku lähenemise rakendamine aitab mõista teadvuse tõelist olemust. Selline teooria ei tohiks üllatada, sest Edmund praktiseeris mitte ainult filosoofiat, vaid ka matemaatikat. Ta pööras palju tähelepanu matemaatika põhitõdedele, vabastades aritmeetika filosoofia töö. Loogika uurimine viis loogika uurimise kahe osani. Husserli järgijate sõnul aitasid tema tööd luua keskkonna psühhoanalüüsi tekkeks, mis teeb temast ühe oma aja mõjukaima tegelase.
8
Karl Marx
Tänapäeval tajutakse Karl Marxi pigem poliitilise ja majandusliku tegelasena, kuid suurem osa tema teostest on peamiselt filosoofilised. Tema teaduslikke, filosoofilisi, sotsiaal-humanitaarseid ja majanduslikke teoseid ühendati üldterminina, mida nimetatakse marksismiks. Tema teooriad olid nii revolutsioonilised, et Suurbritannia oli ainus riik, kes nõustus Marxi omaks võtma. Juba õpingutest alates mõjutasid teda Hegeli teooriad, tehes oma õpetuste põhjal hinnangu ateismi kohta. Ühe versiooni kohaselt tuleneb Marxi ateism lapsepõlvest, kui kogu tema perekond oli sunnitud ristiusu omaks võtma, et perekonnapea ei kaotaks oma tööd. Ajakirja toimetuses töötades rääkis Marx avalikult tsensuuri lubamatusest ja kutsus üles ka monarhilise valitsusvormi kukutamist. Selle tulemuseks oli tema vallandamine ja väljaande sulgemine.
Saksamaa valitsus on korduvalt üritanud Marxi "rahustada", pakkudes talle tööd riigistruktuuris. Filosoof keeldus, misjärel ta oli sunnitud vahistamise ähvardusel lahkuma Pariisi. Just Marx kohtus Prantsuse pealinnas Friedrich Engelsiga, kellest sai tema elukaaslane oma päevade lõpuni. Pärast mitmeid sunniviisilisi ümberpaigutusi asus Marx Londonisse, kus ta koos Engelsiga kirjutas suurema osa majandus- ja sotsioloogiliste traktaatide teostest, sealhulgas kuulsast Pealinnast.
Marxi teooria ütles, et kapitalism tapab inimkonna ja on ebaõnnestunud majandussüsteem. Filosoof ennustas kapitalismi kukutamist töölisklassi mässu tagajärjel. See oli Engels, kes juhtis Marxi tähelepanu töölisklassile. Ta märkis, et kapitalism põhineb madalamate kihtide ärakasutamisel kõrgemate poolt, mis ei vasta tööjõu mahule. Samuti polnud abielu Karl Marxi sõnul üksnes ettevõtlusleping, mis välistas inimese abiellumise kohustuse tunde. Marksism on üks väheseid möödunud sajandite teooriaid, mis on mõjutanud tänapäevase maailma kujunemist.
7
Ludwig Feuerbach
Feuerbachi filosoofiline tegevus langeb 19. sajandi keskpaika. Oma kirjutistes tugines ta Hegeli õpetustele, võrreldes filosoofiat ja religiooni. Järk-järgult jõudis ta jumala puudumise teooria juurde, kuid ei eitanud ega mõistnud hukka religioosseid õpetusi, pidades neid inimkonna valgustamise juhiseks. Feuerbach mõjutas suuresti Ludwigi mitmel loengul osalenud Karl Marxi ateismi.
Feuerbachi teooria tähendus oli religiooni seletamine inimkonna ajaloo seisukohast. Filosoof soovitas, et religioon kujunes tänu ajaloole, muutudes selle peegelduseks, mitte vastupidi. Tema ateism ei olnud agressiivne, usuõpetused Feuerbachile olid õiged, kuid tema arvates võis inimkond ise tulla valgustumisele, ilma usuliste dogmadeta. Ta kirjeldas kõige paremini Feuerbachi mõtete arengut, kuulutades, et tema esimene mõte oli Jumal, teine, loogika ja mõistus ning kolmas - inimene.
Ja meie artiklist saate teada kõige arvukamate religioonide kohta maailmas.
Kuna Feuerbach ei õpetanud üheski ülikoolis, ei võtnud enamik tema teaduse esindajatest oma elu jooksul loenguid tõsiselt, kes eelistasid filosoofi õpetused varjata. Enamik arvustusi Ludwigi loomingu kohta avaldati pärast tema surma.
6
Johann Gottlieb Fichte
Johann Gottlieb Fichte oli Immanuel Kanti teooriate järgija, esindades saksa klassikalist filosoofiat. Tema tegevus pärineb XVIII lõpust - XIX sajandi algusest. Fichte teooriaid nimetatakse omamoodi dirigendiks Kanti mõtete ja Hegeli ideede vahel. Huvitaval kombel sai Fichte kuulsuse just tänu Kantile. 29-aastaselt pöördus ta maailmakuulsa filosoofi poole palvega hinnata ühte tema teostest. Kant andis teosele positiivse ülevaate ja aitas selle avaldada. Kuna käsikiri trükiti anonüümse autori nimel, otsustas ühiskond, et see on Kanti enda mõte. Ilmunud tõde tegi Fichte kuulsaks.
Järgnevatel aastatel süüdistati Fichtet ateismis, mida sel ajal peeti lubamatuks. Skandaalide kõrgpunktis lahkus ta Jena ülikoolist, kus töötas õpetajana ja kolis Berliini. Filosoofi teosed olid aluseks saksa subjektiivse idealismi rajamisele, liikumisele, mis õpetas, et asja nägemine sõltub rohkem sellest, kuidas me sellesse suhtume, mitte teema olemusest. See tähendab, et me näeme ainult seda, millele keskendume ise, ignoreerides sageli olulisi asju. Fichte sõnastas ka idee, mille nimi on “Thesis, Antithesis, Synthesis”. Selle mõte on see, et tõde on alati keskel. On ühte vaatenurka - lõputöö, on ka teine - antitees ja nende süntees saab paika.
5
Max Weber
Max Weberi tegevus ulatus kaugelt filosoofiast, teda tuntakse ka silmapaistva ajaloolase, sotsioloogi ja majandusteadlasena. Tema töö võimaldas meil nimetada Weberit üheks sotsioloogia rajajaks. Oma teooriates majandussüsteemi ja selle suhete kohta religiooniga astus Weber sageli arutelule Karl Marxiga, väites, et religioonil on olulisem mõju konkreetse tsivilisatsiooni kultuuri arengule, mis tõi hiljem kaasa muudatused juhtimisvormis. Weber uuris hoolikalt Aasia rahvaste religioone, et mõista, kuidas need mõjutasid idapoolsete riikide majanduse arengut. Max Weber võttis aktiivselt osa Saksamaa poliitilisest elust, oli üks liberaalse partei asutajaid.
Weberi mõju tema kaasaegsetele oli nii suur, et tal lubati välja töötada Weimari Saksamaa põhiseadus. Oma teooriates seostas ta protestantlust ja kapitalismi, mis viis teose "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" kirjutamiseni. Filosoof märgib ajaloolisi paralleele tõmmates, et peaaegu kõik kapitaliomanikud on protestandid. Vaatamata kapitalismi järkjärgulisele levikule katoliiklikesse riikidesse, pidas Weber kapitali ehitamise võtmeks reformatsiooni. Tema arvates tähendas kristluse tagasilükkamine kapitalismist lahkumist. Samuti arendas ta välja jõu kasutamist monopoliseeriva riigi teooria, mida kinnitab ka ajaloo edasine käik.
4
Arthur Schopenhauer
Arthur Schopenhauer oli erakordne filosoof, kes varjas inimühiskonda ja igasuguseid emotsioonide ilminguid. Ta veetis suurema osa oma elust mõtlemisel ja lugemisel, ehkki pidas liigset lugemist kasutuks ja isegi kahjulikuks. Ta väitis, et sel viisil vähendab inimene oma nõudlikkust, eelistades kasutada teiste ideid, selle asemel, et neid peast välja kühveldada. Filosoof kasvas üles jõukas perekonnas, olles saanud alghariduse Suurbritannias. Schopenhauer pidas Immanuel Kanti oma ideoloogiliseks mentoriks, kritiseerides sageli selliseid tunnustatud filosoofe nagu Fichte ja Hegel. Just Schopenhaueri jaoks on mõiste motiveerimise tutvustamine immateriaalse objektina, mis juhib inimtegevust. Arthur Schopenhauer oli misantroop ja veendunud poissmees. Tal oli ka ulatuslik keeleoskus, rääkides saksa, prantsuse, inglise, hispaania, itaalia ja ladina keelt. Ta kannatas mitmesuguste foobiate käes ja oli oma tervise suhtes ettevaatlik.
Ta sai hüüdnime "pessimismifilosoof" oma ütluste eest tänapäevase maailma ja armastuse kohta. Ta pidas meie maailma „võimalikult halvaks” ja arvas armastust ainult paljunemise vahendina. Ta pidas romantikat oluliseks ainult seetõttu, et see vajab inimeste taastootmist. Schopenhauer töötas välja teooria, mille kohaselt armastus jätab reproduktsiooni jaoks partneri otsimisel mõistusele negatiivse jälje. Armastust pidas ta tasakaalustamata lapsepõlve tagajärjeks - iga inimene otsib endale partnerit, kes teda täiendaks, kompenseerides puuduvad omadused. Schopenhauer pidas iga inimese eesmärgiks olla õnne mõistmine, lisades, et tänapäevane maailm on suunatud selle hävitamisele. Filosoofi loogiliseks järelduseks oli tõelise rikkuse ja õnne kui sellise olemasolu eitamine. Tema looming mõjutas suuresti selliste kuulsate inimeste tegevust nagu Sigmund Freud, Albert Einstein, Leo Tolstoi ja Richard Wagner. Viimane pühendas isegi ühe oma ooperitest Schopenhauerile.
3
Immanuel Kant
Immanuel Kant on üks valgustusaja silmapaistvamaid tegelasi, aga ka saksa klassikalise filosoofia rajaja. Tema töö ei piirdunud ainult filosoofiaga, ta avaldas füüsika, zooloogia, geograafia ja astronoomia teoseid. Ta veetis kogu oma elu Konigsbergis, kaasa arvatud periood, mil linn oli Vene impeeriumi võimuses. Tegelenud paljude ainete õpetamise ja loenguga. Ta oli vallaline, väites, et ta ei saa oma naist toetada, kui ta tahab abielluda. Ja kui võimalus tekkis, polnud soovi abielluda.
Immanuel Kanti filosoofiline tegevus keskendus peamiselt eetikale ja moraalile. Tagasihoidlik päritolu ei takistanud Kanti saamast oma ajastu juhtivaks filosoofiks. Ta soovis, et Euroopa ühiskond alluks loogikale ja mõistusele, mitte usule, kelle õpetusi ta pidas irratsionaalseks ja mahajäänud. Ta uskus, et me ei tohiks teistega seoses oma soovidele vastupidiseid toiminguid teha. Nüüd tundub see üsna loogiline, kuid Kanti ajal oli teooria revolutsiooniline. Samuti väitis filosoof, et meilt ei nõuta teiste suhtes pimeda lahkuse ilmutamist, vaid peame arvestama nende olemuse eripära. Kant mõtles ka vabadusele palju, väites, et inimene on vaba seni, kuni ta tegutseb oma huvides. See eristab teda teistest mõtlejatest, kes väidavad, et vabadus seisneb vabaduses teha asju, mis meile meeldivad. Kanti teoseid on lihtne mõista tänu lihtsa keelekasutusele, mis pole rikkalik terminoloogias ja keerukate kõnekõnedega, mis on omane valgustusajastu filosoofidele.
2
Friedrich Nietzsche
Nietzsche oli oma aja kurb geenius, mis tähistas üleminekut religioossetelt loogilistelt otsustelt. Terve elu oli ta raskesti haigestunud mitmesuguste füüsiliste ja psühholoogiliste häiretega. Ühiskond ei aktsepteerinud enamikku tema otsustest ja ta sai laialdast tunnustust alles oma tegevuse viimases etapis. Teiste arusaamatused on jätnud filosoofi töödele tõsise jälje, mida võib näha tema retoorika muutudes. Imetlus Kanti teooriate üle tõi Nietzsche romantilise ajastu väljapaistva kuju Richard Wagneri juurde, kuid nende sõprus ei kestnud kaua, lõpetades täieliku pausiga.
Nietzsche hiilgavaid edukusi filoloogias kajastas tema kutsumus Baseli ülikooli professori ametikohale 24-aastaselt, mis oli selleks ajaks mõeldamatu. Ta ei olnud eakaaslaste seas edukas, paistis küpsusest välja juba varases nooruses. Nietzsche pidas kadedust positiivseks tundeks, mis inimest motiveerib. Nii tema kui ka tahe saavutada ühiskonnas võimalikult kõrge positsioon, oli Nietzsche sõnul inimkonna peamine idee. Temaga on raske nõustuda, sest vaid ambitsioonikad plaanid põhjustavad läbimurret teaduse ja tehnika valdkonnas. Nietzsche väitis, et „Jumal on surnud! Jumal ei tõuse! Ja me oleme tema surmas süüdi! ”, Mis põhjustab ka praegu tõelist nördimustormi. Tegelikult ei kavatsenud filosoof oma positsiooni kaotava religiooni "luude peal tantsida". Diktis väljendas ta muret, et religioon õpetatavat moraali ei tajuks tänapäeva ühiskond ateistlike põhimõtetega.
1
Georg Hegel
Kindlasti on paljud valmis vaielma Georg Hegeli esimese koha üle Saksamaa suurimate filosoofide nimekirjas, kuid veenab tema tegevus ja arvamused kõiki, kes pole sellega nõus. Muidugi olid tema teooriad üsna vaieldavad ja mitmes mõttes on filosoofiga keeruline kokku leppida, kuid just Hegeli väidete fakt, et tõde sünnib ainult vigadest, teeb temast suure mõtleja. Tema teaduslik tegevus hõlmab perioodi XVII lõpust - XIX sajandi algusest, mil Georg õpetas paljudes Saksamaa ülikoolides. Hegelit peetakse ateismi üheks rajajaks, mis sai temast alguse õpingute ajal teoloogilises seminaris.
Üks filosoofi teooriaid oli, et me peaksime õppima oma ideoloogilistelt vastastelt, kuna sageli on tõde kahe vastandliku arvamuse vahel. Edusammud seisnevad Hegeli sõnul üleminekul ühest äärmusest teise. Ta tõi poliitika näitena, kui riigid arenesid, liikudes paremast ideoloogiast vasakule ja vastupidi, leides vajaliku tasakaalu. Filosoof hindas vigu, pidades neid tõe üleminekuetapiks. Hegeli pragmatism paistis silma efemeerse ideaali otsingu tagasilükkamisega. Erinevalt paljudest filosoofidest väitis ta, et parema maailma ülesehitamiseks on ühiskonnal juba kõik olemas, peamine on õppida olemasolevate väärtuste paremat haldamist. Hegeli õpetuses oli tolle aja vaim kõige olulisem tegur, mida ta pidevalt rõhutas.
Lõpuks
Filosoofide, aga ka nende tööde ja teooriate kohta saate vaielda lõputult. Kuid me julgeme selle artikli katkestada, et kuulata teie arvamust Saksamaa silmapaistvamate filosoofide kohta. Keda te sellesse loendisse lisaksite ja kes selle teenimatult lõppes. Kirjutage oma mõtted selle artikli kommentaaridesse.